Arvamus. Delfi.ee 04.02.2026
Selleks, et praegused lasteaia- ja koolilapsed oleksid tehisaru ja inimrobotite ajastul füüsiliselt ja vaimselt terved ning majanduslikult edukad, on kriitiline tagada üle Eesti tasakaalustatud huviringide pakkumine – nii trenni, taidlust kui tehnoloogiaringi, kirjutab Eesti Teadushuvihariduse Liidu juht Heilo Altin.
Tehisaru. Automatiseerimine. Inimesekujulised robotid tegemas kõikvõimalikke töid. See on homne päev, mis on aina enam juba käes. Mida see tähendab tänase kooli- või isegi lasteaialaste jaoks? On neile homsel tööturul üldse kohta?
Loomulikult on – kui nad on harjunud olema tehnoloogia loojad ja juhtijad, mitte vaid selle tarbijad või veel hullem, ohvrid. Igaühest ei saa ega peagi saama programmeerija ega insener. Kuid iga laps peab kindlasti harjuma uut ning veidi keerukamat tehnoloogiat tundma õppima ja selle kasutusvõimalusi mõistma.
Tehnoloogia mõistmine ja juhtimine on uus kirjaoskus
Kunagi oli ka lugemine ja kirjutamine vaid väheste valitute oskus. Siis sai sellest igaühe elementaarne võime. Praegu on sama toimumas tehnoloogia kasutamisega. Kes tunnevad end tehnoloogia juures mugavalt ning oskavad natukenegi elektri, andurite ja andmeside keelt, nemad käivad ajaga kaasas. Teistel paraku võib tõesti raskeks minna.
Mida see tähendab iga pere, linna-valla või ka Eesti ühiskonna jaoks? Me peame kohanema. Kuid oleks enesepettus näiteks jõuga kasvatada kooli õppekavas füüsikatundide mahtu vms.
Sest nagu iga lapsevanem ja õpetaja teab, algab kõik lapse siirast huvist. Kui lapsel on põnev ja ta tahab millegagi tegeleda, siis saab ta ka uued teadmised ja oskused selgeks mängleva kergusega. Ja kui huvi pole, ei jää ka näiteks tehnoloogiaoskused eriti külge.
Siit järeldub, et iga laps, kes seda natukenegi tahab, peab saama käia mõnes laias mõttes tehnoloogiaga seotud huviringis. Erialakeeles räägitakse sel puhul enamasti loodus- ja täppisteaduste valdkonnast. Igaühele oma: mõnda last tõmbab mängulaboris katsetamine, mõnda robotite ehitamine, mõnda programmeerimine, mõnda droonindus.
Olgu rõhutatud, et see kõik on hoopis midagi muud, kui nutisõltuvus, mis on tõsine probleem ja mida tehnoloogiaring aitab leevendada. Tehnoloogiaringis õpitakse tehnoloogiat mõistma ja ise leiutama, kuidas uudseid võimalusi elu paremaks tegemiseks kasutada. Nutisõltlane on tehnoloogia ori, aga tehnoloogiat tundma õppinud laps selle valitseja.
Kuldne kolmik: trenn, taidlus ja tehnoloogia
Eestis on kombeks, et sageli tahetakse panna lapsi kahte huviringi: midagi sportlikku ja midagi kultuurilist, näiteks pillimäng või laulukoor. Paraku on uue aja nõue, et kolmas sama iseenesestmõistetav sammas peaks olema ka mõni tehnoloogiaring.
Liikumisharjumus ja taidlus on vajalikud, sest aitavad kaasa füüsilise ja vaimse tervise hoidmisele. Kuid üksnes sellest inimesega võrdväärsete masinate ajastul enam ei piisa. Ilma tehnoloogia tundmiseta on lapse areng nagu kahe jalaga taburet, mis võib jätta noore inimese homsel tööturul oimetult pikali.
Loomulikult pole ei ööpäev ega pere-eelarved kummist. Igal konkreetsel kuul või aastal on parasjagu jõukohane käia ilmselt ühes-kahes huviringis. Kuid igas vanuseetapis tervikuna oleks mõistlik, kui laps saaks järgi proovida midagigi kõigist kolmest suunast.
Vaadakem peeglisse: kas meie kandis ollakse tulevikuks valmis?
Huviringide saadavus ja kvaliteet sõltub Eestis ennekõike kohalikust omavalitsusest. Igal lapsevanemal kui maksumaksjal on õigus nõuda, et see laste tuleviku seisukohast ülitähtis valdkond oleks mõistuspäraselt ja läbipaistvalt korraldatud. Paraku on mitmel pool Eestis siin arenguruumi. Seda teemat tasub parajas võtmes ja heal hetkel üles võtta.
Igal vallavanemal, linnapeal ja omavalitsuste haridusametnikel on põhjust küsida: kas meie kandis on igal lapsel mõistlikult võimalik käia nii trennis, kaunite kunstide ringis kui tehnoloogiahuviringis? Eestis on suurepäraseid näiteid, kus üldse mitte rahamägede, vaid näiteks koolimaja ruumide nutika kasutuse, MTÜde ja erasektori kaasamise ja valdade ülese koostöö kaudu on ka nappide vahenditega kõik võimalused loodud. Ka Tallinnast või Tartust kaugel. Vabandusi tegelikult ei ole.
Oma roll on aga muidugi ka riigivõimul. Elementaarne küsimus on huviringide rahastamine. Peaks olema selge, et tegu on otse Excelis kajastuva tootliku investeeringuga Eesti ühiskonda, aga ka konkreetselt majanduskasvu.
Kui raha napib, on päevakorras ressursside jagamine. Kas omavalitsustel on piisavad õiguslikud ja eelarvelised stiimulid, et oleks motivatsiooni kõigi kolme võtmevaldkonna huviharidus kohapeal tagada?
Eestiski läbiviidud uuringud kinnitavad, et positiivne ja põnev kokkupuude tehnoloogiaga juba varases lapsepõlves avab noorte mõtteid ka rohkem inseneri- ja tehnikaerialade õppimisele. See omakorda tähendab teatavasti tulevast majanduslikku kindlustatust noorele ning rohkem eksporti ja maksutulu riigile.
Selle eelduseks on aga see, et praegused lasteaia- ja koolilapsed ei oleks pelgalt tehnoloogia nürid tarbijad – vaid harjuksid mõtlema endast kui tehnoloogia loojast ja juhtijast. Selleks meil kolmel suunal tasakaalus huviharidust vaja ongi.