Septembris, 2025
Allolev artikkel valmis laiendatud versioonina Õpetajate Lehe TEADUSHUVIHARIDUSE erilehe miniartikli täienduseks.
Vastuseid jagasid kolm liidu liiget eri Eesti piirkondadest:
- Pille-Riin Pärnsalu – Tartu Loodusmaja õppejuht ja huviringide juhendaja, kes toimetab keskkonna- ja loodusõppe valdkonnas Tartu linnas;
- Triinu Grossmann – erahuvikooli Nuti-Võlur juht ja robootikaõpetaja, kelle tegevus katab Võrumaa, Valgamaa, Põlvamaa ja e-tundide kaudu ka Pärnumaad;
- Indrek Karo – robootika- ja programmeerimise õpetaja Läänemaalt (Innokas) ning TalTechi Tehnoloogiakooli lektor.
Artikkel koondab nende kogemused ja ettepanekud viie keskse teema lõikes: kohaliku olukorra kirjeldus, rahastus, vajaminev toetus, liidu roll ja tulevikuvaade.
Teadushuviharidus äärealadel
Septembris, 2025
Kogemus äärealalt: kui jõuab nooreni, on teadushuvi olemas
Tartu loodusmaja õppejuht Pille-Riin Pärnsalu rõhutab, et hästi läbimõeldud kaugõppe vormid on äärealadele jõudmiseks kriitilise tähtsusega. Hea näitena toob ta välja pilootprojekti e-huviringi läbiviimisest, kus tema juhendatud ringis osalesid noored eri Eesti piirkondadest – alates Narvast kuni Moosteni.
Triinu Grossmann, Võrumaa erahuvikooli Nuti-Võlur eestvedaja, kinnitab seda kogemust. Tema sõnul hoiavad ääremaa laste teadusharrastust üleval peamiselt paindliku töögraafikuga ja paremate rahaliste võimalustega lapsevanemad, sest vahemaad on pikad ning ühistranspordi võimalused kas puuduvad või pole sobivad. „Lapsevanemate hinnangul võiks rohkem olla rändavaid teadushuviringide pakkujaid või teise lahendusena võiksid olla kohapealsed juhendajad, keda maakondlikul tasandil koolitatakse ja juhendatakse.” Rändõpetajana teab ta, kui ajamahukas ja kurnav on sõita pärastlõunal mööda lumiseid ja kurvilisi teid eri koolidesse.
Indrek Karo, kes õpetab robootikat ja programmeerimist Läänemaal ja TalTechi Tehnoloogiakoolis, rõhutab praktilise ja otsese suhtluse vajalikkust: „Inimestega peaks rohkem suhtlema ning tegema rohkem koostööd koolidega ning nende erialõpetajatega ning pakkuma ka näiteks lisa praktilisi võimalusi ainete õpetamiseks.”
Raha tuleb mitmest allikast, aga vähe
Tartu loodusmaja kui erahuvikooli rahastusmudel on mitmekülgne. Pärnsalu sõnul tuleb esmane tulu lapsevanematelt ringitasuna, mis on 30 eurot kuus. Teiseks allikaks on projektirahastus, mis tema sõnul pole stabiilne, kuna huvikoolid jäävad sageli haridusprojektide ja noorsootöö vahelisse “eikellegemaale”. Kolmanda toetusena toob ta esile Tartu linna loodud rahastusskeemi, mis on välja töötatud koos osapooltega ja võimaldab ka väiksematel tegijatel konkurentsis püsida.
Grossmann kirjeldab rahastust maapiirkonna vaates ja ütleb otse, et praegune rahastusmudel ei soosi huvihariduse arendamist. Tema sõnul napib vahendeid juhendajate vääriliseks tasustamiseks ning ühistranspordi puudumine takistab laste osalust. Ta toob välja, et ühe õpetajaga erahuvikooli jaoks on projektidest rahastuse taotlemise töö päris arvestatava koormusega.
Üks toetus, mis teeks suurima vahe
Pärnsalu sõnul oleks suurim mõju spetsialiseeritud ringide palgatoetusel, mis kataks vähemalt kolm aastat tegevust. See võimaldaks ringil püsima jääda ka siis, kui alguses on vähe osalejaid.
Samuti rõhutab ta vajadust turundustoetuse järele ja võimalust kaasata koolipsühholooge ning eripedagooge
Grossmann toob esile vajaduse stabiilse omavalitsusliku rahastuse järele, ilma iga-aastase taotlusvõitluseta. Lisaks tõstab ta esile vajalikkuse uuendada regulaarselt kallist varustust, näiteks robootikakomplekte ja tahvelarvuteid. „Tänases olukorras aitaks enim omavalitsuste stabiilne rahastus ilma iga-aastaste taotlusvormide täitmiseta ja hing kinni ootamiseta.”
Eraldi märgib ta ka õpilasvõistluste rahastuse puudujääki: „Robootikute jaoks on kõige tähtsamad võistlused Robotex, FIRST LEGO League… aga nende korraldamiseks ja osalemiseks rahastuse otsimine on muutunud aina keerulisemaks.”
Liit on nähtav ja käegakatsutav partner
Kõik kolm vastajat kinnitavad, et Eesti Teadushuvihariduse Liit on olnud nende jaoks selgelt olemas.
Triinu Grossmann: „Eesti Teadushuvihariduse Liidu liige on uhke olla, sest juhtkond koos liikmetega on palju ära teinud teadushuvihariduse heaks ning koostöös tegeletakse pidevalt valdkonna arendamisega ja paremate võimaluste loomisega nii juhendajatele kui õppijatele.”
Tartu loodusmaja kogemus on samuti mitmekülgne. Pärnsalu sõnul on liidu toel laenutatud seadmeid, korraldatud võistluspäevi, juhendatud e-huviringe ja saadud ka tunnustust. Nende õpetaja Mai-Liis Vähi pälvis aasta LTT-huviringi õpetaja eripreemia. Lisaks toob ta esile suurema arendustöö: „…et teadushuviharidus oleks meie haridusmaastikul aktsepteeritav. Arendustöösse on kaasatud liidu liikmed, et nende mõtted ja ettepanekud riigi tasemele viia.”
Indrek Karo märgib samuti, et liit aitas läbi viia Tinkercadi Arduino koolitust ning on toetanud EV3 komplektide laenutusega.
Kuidas edasi? Rohkem koostööd, vähem bürokraatiat
Tulevikku vaadates tõstavad vastajad esile kolm suunda: koostöö, tugistruktuurid ja poliitiline tahe.
Pärnsalu usub, et e-huviringide süsteemne taastamine võiks olla realistlik, kui olemas on koordinaator ja toetused: „E-huviringi koordinaatori ning vahendite toetuse olemasolul oleks huvikoolidele selliste ringide läbiviimine motiveerivam.”
Grossmann lisab, et „omavalitsuse tasandil algab kõik suhtlusest huvihariduse pakkujatega,” ning märgib vajadust tuua teema riigijuhtide töölauale.
Indrek Karo näeb tulevikku lõimitud tegevustes ja koostöös: „Võiks olla erinevatest piirkondades asuvate huvikoolide ühisprojekte (näiteks programmeerimise ja tehnika valdkonnas)… Osa koolides saaks huviringid olla osa koolitegevusest, aga samas see jääb tõenäoliselt rahaliste takistuste taha.”
Kokkuvõtteks: Eestis on palju asjatundlikke juhendajaid ja tugevaid algatusi. Teadushuvihariduse katkemise peamine oht ei ole huvipuudus, vaid pidev rahaline ja korralduslik ebaselgus. Lahendus on selge: anda töötegijatele rohkem püsivust, usaldust ja tuge.